[400x305]

Ram Tamm ja pudel plekieemaldit ehk kuidas musta maagia ja olmekeemia abil riiki pöörata

Vladimir Wiedemanni mälestusteraamat “Maagide kool. Eesti okultne underground 1970–1980” ilmus mullu suurema kärata Mihkel Raua mahlaka poriplahvatuse ja üldise aastalõpu-võidujooksu varjus. Tegu on ometi küllaltki kütkestava teosega, mis kas või osaliselt täidab Nõukogude Eesti põrandaaluste liikumiste hõredalt üles tähendatud ajaloos laiutavat lünka.

Suurem osa “Maagide koolis” kirjeldatud sündmusi jääb 1974. ja 1982. aasta vahele, aega, millest küllap paljudel tänastel lugejatel koherentsed mälestused puuduvad. Väärikamas vanuses inimesed mäletavad ehk veel olümpiaregatti, pullidega Kesk-Aasias käimist, bioaktiivset preparaati AU ja käsitsi paljundatud makrobiootikat, kuid need, kellele võiks midagi tähendada salapärased vormelid nagu tareen, tsüklodool ja Sopals, on ohtlikud ajad meelega unustanud, juba seniilsusega kimpus või Teisel Pool. Pole ka ime — kui uskuda Wiedemanni aruannet hardcore-hipide eluolust, laksiti eksperimentide vahele viinašamanismi, vaimude väljakutsumise, meditatsiooni ja idamaise esoteerikaga nii karme aineid, et kaua ei saanud kellegi tervis ega vaim sellele vastu pidada. “Anašaa” ja dimedroolitabletid olid lastele; tõelised kehavälise rändamise teerajajad hingasid vähemalt Läti puhastusvedelikku, pidades seejärel maagilisi lahinguid Lenini muumia ja peenmateeriast kagebešnikega. Kes püsti jäi, selle toppis miilits varsti ikka sundkorras hullumajja, kus dissidentlikud huligaanid kohe kulmudeni sulfasiini täis pumbati.

Selge, et odavast alkoholist ja käepärastest, mitteotstarbeliselt kasutatud uima-aineist põhjalikult läbi imbunud noorsooga juhtub palju markantset: kes haugub turistide peale, kes üritab endal koduse trepanatsiooni abil ise kolmandat silma avada, kes peab õlletubades avalikult riigivastaseid kihutuskõnesid. Wiedemann pühendab siiski vähemalt sama palju teosemahtu enda ja kaaslaste okultistliku eneseavastamise kirjeldustele, tehes sedagi üsna muhedalt ja üksikasjaliselt. Tihti jääb mulje, et ega ta kogu seda teosoofilist sousti päris tõsiselt ei võta, siis aga räägib nagu möödaminnes jälle kosmilise tule kultusest, Nõukogude Liidu miinusmärgilises astraalruumis samaadhisse sisenemise ohtudest või meditatiivse intuitsiooni reguleerimisest elektriväljaga, nii et hoia kahe käega peast kinni. Pseudo- ja parateaduste sügavamaid soppe ei pea lugeja siiski läbi ja lõhki tundma, sest enamasti vastab tekkida võivatele küsimustele kontekst.

Gurud, nõiad ja pühakud

Vastandina Rauale, kelle mälestuste minategelane pea hetkekski n-ö kaadrist ei kao, seisab Wiedemann enamasti tagaplaanil, lastes suure osa ajast tähelepanu keskmes möllata tänaseks siit ilmast lahkunud vaimuhiiglastel. Peamiselt keskendub teos kahele nõiale: kuulsa biitli näo ja prillidega Aleksander Lennonile, Minskist Tallinnasse kolinud mustale maagile ja elukutselisele õõnestajale, ning suurguru Mihkel Ram Tammele, anastatud kodumaal pealesunnitud paguluses viibinud kosmopoliidile, kelle kodutalu-aašram kujunes “üleliiduliseks psühhotroonikakeskuseks”. Muudest ajakohastest vaimuavardajatest libisetakse üle üsna pealiskaudselt; omaette huvitavad peatükikesed on pühendatud esimestele siinsetele krišnaiitidele, Gunnar Aarmale, meelale tadžiki-kasahhi perverdile Ali-Pašale, Moskva lastekirjanikule ja alkoholiga ravijale Snegirevile ja vene õigeusku Mustale Agitaatorile Andresele. Toon, kusjuures, ei jäta kahtlust, et enamikku neist peab autor šarlatanideks.

Wiedemann, hüüdnimega Kest, mainib tegelasi üldiselt hüüd- või eesnimepidi. Tihti jääb selgusetuks, kas sel moel on püütud säästa kunagisi kaaslasi piinlikest hetkedest või pole autoril lihtsalt kõik üksikasjad enam meeles. Suurem jagu kirevat hipijõuku paistab igatahes tänaseni teatud anonüümsust säilitavat, mistõttu tulevaste põlvede uurijatel võib juba minna raskeks ühe või teise seiga ajaloolist paikapidavust kontrollida. Okei, ulmelisemate juhtumite nagu Lenini tondi ja Lennoni vahel toimunud astraalse vägikaikaveo detailne analüüs pole vast laiemale lugejaskonnale huvitav, ent maag Lennoni tapmisega seonduvad sündmused vajaksid küll põhjalikumat lahkamist. See, kas võõramaalasest tumearbujal igavese tule valvuri — pronkssõdur Aljoša — aegruumilises ümberpaiknemises tegelikult mingi roll oli, jäägu minust sinisilmsemate uskuda. Nii autor kui toimetaja Valdek Kiiver paistavad sellise võimalusega igatahes arvestavat; viimane ähvardab meid eessõnas peatse “järje” ehk konkreetselt nn Kaarli kiriku Golemi ümber toimunud nõiavempudele keskenduva raamatuga, mille autori kohta ei paljastata muud kui et see pole Wiedemann.

Kivi toimetaja kanepikasvandusse

Londoni ekspatriaadist ja poluvernikust autorile võib siin-seal esinevad kirja- ja keelelapsused andeks anda, mitte aga korrektorile ega toimetajale. Eriti palju sedasorti tõrva muidu magusast meepotist õnneks ei leia, sest Wiedemann kirjutab küll ladusalt, aga üsna lakooniliselt. Hoopis suuremaid küsimusi tekitavad mõned kujunduselemendid ja toimetaja märkused. Selgitusi selle kohta, et Piiter tähendab Nõukogude hipide keeles Leningradi, mis on Riia palsam või kes on Šarikov, võib pidada märgiks liigsest agarusest või soovist rinnalastelegi autentne olustik puust ja punaseks teha, ent kaanel ja üle lehekülgede kukerpallitavad kanepilehed, nagu ka marihuaanauima rõhutatud esiletõstmine reklaamtutvustuses ja eessõnas panevad nõutult pead vangutama. 20. leheküljel, peatüki “Medikamendid ja transmutandid” alguses selgitab toimetaja pikalt, et Liidu hipi tubakat muud moodi ei suitsetanudki kui kanepiga pooleks, ja et kui raamatus mainitakse paberossi tõmbamist, on see kindlasti “kasjakk”. Järgmise lõiguni, kus autor muuseas suitsupoolist mainib, jääb sada lehekülge...

Kas peab kultuuriajalooliselt olulist, ehkki ebateadustest tilkuvat dokumentaaljutustust ilmtingimata müüma populaarse uimasti abil? Kiiver kardaks nagu, et Wiedemanni memuaarid ilma mõõdutundetut ravimireklaami või keevalise mineviku revolutsionääridelt otse tänapäeva kontrakultuuriheerostele ulatatud tossavat taimepläru karguks pruukimata püsti ei püsi. Uskuge, püsivad. “Maagide kool” ei õpeta kedagi võluriks, kuid annab hämmastavalt põneva ja loetava ülevaate seni väheuuritud kuid kindlasti edasist kaardistamist väärt kildkonna tegemistest ja olemisviisist. Jääme ootama järgmisi aruandeid.

http://www.metroo.eu/index.html?id=113