Kõrbekuumuses liiva
lendab kui jääkülma lund.
Öö peagi laotamas tiivad,
rändajaid saatma jääb tuul.

See on tee, nad rändavad nii päevast päeva.
See on tee, nad rändavad siis ajast aega.
See on tee, ta nähtamatu rajana kulgeb.
Nende ees ta ootab, kui riskida julgeb.

Külmunud hingi vaid saadab,
kuuvalgus varje neist loob.
Päikesekiirena sooja,
hommik taas endaga toob.

See on tee, nad rändavad nii päevast päeva.
See on tee, nad rändavad siis ajast aega.
See on tee, ta nähtamatu rajana kulgeb.
Nende ees ta ootab, kui riskida julgeb.

Nad rändavad nii päevast päeva.
Nad rändavad siis ajast aega.
Ta nähtamatu rajana kulgeb.
Ta ootab, kui riskida julgeb.

Üle mägede taevasse kaigub hääl.

Aaaaa, haaa...

See on tee, nad rändavad nii päevast päeva.
See on tee, nad rändavad siis ajast aega.
See on tee, ta nähtamatu rajana kulgeb.
Nende ees ta ootab, kui riskida julgeb.