EVA says:
mitte eriti
EVA says:
õpin majandust
Kilu says:
Ta hingab.. kuid ei ela..
Ta silmad vaatavad.. aga ei näe..
Puudutades õrna rohuliblet.. tunneb Tema vaid külma hingust..
Vaadates südamega kellegi südamesse.. on järel vaid piinav torge, mis kunagi ei pääse valla, et muutuda armastuseks.. Ta ei lase..
Vaid hetke tunneb Ta seda valu.. ja juba järgmisel.. on see osa tema päevast.. Tema lõputust teekonnast millegi poole.. mille?.. vaid hetk, mil Ta selle leiab võib anda vastust..
Päiksekiired südaööl.. just nii tunneb Ta end tähtede all..
Varjupaigas kus ta on vaba.. pole kõhklusi.. selgusetust ega lõputuid lubadusi.. peidetud sõnu ning allasurutud tundeid
Viimse tiivasirutusega langetab Ta pea.. ning tõuseb lendu..
üles.. sinna kus on hea.. päikesekiired...
Kuid miski takistab Teda.. deemonid temas kakuvad Hinge tagasi.. '' ei ole veel sinu aeg.. ''
Miks ei lasta tal minna, kui on selleks võimalus..
Kuidas päästa valla hingepiinade ahelaisse seotud tiivad ning lennata.. lennata
Kuidas ometi hävitada mustad varjud, millest siiski.. teadlikult kinni hoiad..
aga kuidas Ta saakski.. see on Tema enda loodud maailm..
.. koht kus kedagi usaldada... varje..mälestusi ja unelmaid..
Tema ongi iseenda deemon!


kas siis olengi see mina?
JAH